Umbes kilomeeter Padise keskusest lõunas asub Padise linnus, rahvasuus Vanalinnamägi. See on keskmisest rauaajast (7.-8. sajandist) pärit linnusekoht, mis rajati jõekääru kõrgele neemikule. Linnus oli piiratud muldvallide ja palktaraga, esemelisi leide on vähe: lame nooleots, pronksist ehtenõela katkend, tuleraud ning savinõukilde. Padise linnuses ei ole pidevalt elatud, vaid seda on kasutatud kaitseotstarbel nagu teisigi rannalähedasi linnuseid Eestis. Linnuse asukoha tõttu on oletatud, et see võis olla seotud mere ja sadamakohaga. Ulatus ju muinasajal meri Kurkse ja Madise vahel rohkem kui kilomeetri jagu mandrisse, nii moodustus sügav läänetuulte eest varjatud lahesopp, mis võinuks olla sobilik sadamakohaks. Kuna tol ajal oli juba olemas ka maantee, mis kulgeb Padise kloostrist mööda, on üsna tõenäoline, et sadam loodi teede sõlmpunkti, kaubavahetuseks soodsasse paika. Kaubasadama kaitsmiseks linnus rajatigi.
Teisalt on Padise linnuse rajamist seotud kihelkondade väljakujunemisprotsessiga: Padisest sai Vomentaga kihelkonna keskus. Kihelkonnad olid tollal nii maakaitse üksused kui ka administratiivsed üksused, kus ühenduse aluseks oli tema liikmete omavaheline kokkulepe - kihl. Kihelkonna üheks tähtsamaks ülesandeks oli kaitsta oma elanikke, selleks tuli ehitada linnus.
Padise linnust on uuritud 1963. ja 1964. aastal Teaduste Akadeemia teaduri Osvald Saadre juhendamisel, hiljem linnusel väljakaevamisi tehtud pole.
Tänapäeval pääseb linnusele hõlpsasti jalgsi ning jalgrattaga, autodega pääseb poole kilomeetri kaugusele. Kohalejõudmiseks tuleb jälgida viitasid Padise keskuses.
/ Ridbeck, Heino. Padise läbi aegade. Tallinn, 2005./

Klooster keskajal

On tõenäoline, et Padise ümbrusest anti juba 1220. aastal ligikaudu 30 adramaad Dünamünde tsistertslaste kloostrile hüvituseks selle eest, et kloostri mungad olid aidanud toimetada siinsete elanike usulist pööramist ja ristimist Eestimaa vallutamise järel. Abt Conrad lasi 1254. aastal ehitada Padise valdustesse kabeli, mille teenindamise ja kohaliku usuelu eest hoolitsemise eesmärgil läkitas ta kohale ka mingi arvu munki, kes allusid Dünamünde kloostrile. Siia tekkis väike abiklooster, mida juhtis prior ja mis 1281. aastal ka pühitseti. Arvatav kabel oli kivihoone, millest on hilisema kloostrihoonestiku lõunaosas säilinud üsna suur osa seinamüüre.
Kloostri vennaskonna ümberasumise Padisele 1310. aastal ning siia suure kindlustatud kloostrihoonestiku rajamise põhjuseks oli Dünamünde kloostri Riia ümbruse alade sundmüük Saksa Ordule 1305. aastal. Iseseisva Padise kloostri ehitiste rajamise alguseks võib pidada 1317. aastat. Jüriöö ülestõus, mille käigus kroonikate järgi tapsid eestlased Padise kloostris 28 munka ning põletasid kloostri, andis ainult osalise tagasilöögi kloostri arengule. Oma suurima õitsengu saavutas klooster 1400. aasta paiku, mil lisaks ulatuslikele valdustele Eestimaal oli klooster omandanud ka valdused Lõuna-Soomes praeguse Helsingi ümbruses, Porvoos, Sipos ja Pernajas. 15. sajandi alguses müüs klooster oma valdused nii Soomes kui ka Liivimaal ning kuigi soetati juurde uusi valdusi Padise-ümbruses ning mujal praeguse Harju- ja Läänemaa piires, oli kloostri allakäik alanud.
1445. aastal valmis kloostri juures tõenäoliselt suur väravatorn koos eeshoovi ja edelapoolse elu- ja majandustorniga. Ka kloostri kirik võis alles nüüd lõplikult võlvitud saada.
Luterlikust reformatsioonist 16. sajandi 20. aastatel õnnestus kloostril pääseda. Kui venelased 1550. aastate lõpul Eesti- ja Liivimaale tungisid, kartis viimane ordumeister Gotthard Kettler, et rootslased kloosterkindluse enda kätte haaravad. Seepärast võttis ta 1558. aasta lõpul Padise enda valdusse ning järgmisel aastal võõrandas kloostri, saatis vennaskonna laiali ning kuulutas kloostri maavaldused ja hooned ordu omandiks. Kloostri peahoone muudeti sõjaväekindluseks. Kloostri tegevus Padisel oli lõppenud.
/ Ridbeck, Heino. Padise läbi aegade. Tallinn, 2005./

Tsistertslased

28. märtsil 1098 sai Prantsusmaalt Molesmist pärit mees Robert paavsti legaadilt Lyonis loa asuda koos kahekümne mõttekaaslasega üksikusse vaiksesse paika Citeaux´sse (lad k Cistertsium) Dijoni lähedal ja asutada seal klooster. Esialgu olid kloostri reeglid väga karmid ja seetõttu peletasid paljusid eemale. Alles 1112. aastal, mil kloostrisse astus 21-aastane burgundia aadlimees Bernhard koos oma kolmekümne kaaslasega, algas tsistertslaste mungaordu kiire kasv. Bernhardist sai hiljem kiriku pühak.
Esimene tsistertslaste klooster Baltikumis rajati 1205. aastal Daugava jõe paremale kaldale ning see sai nime Klausberg, hiljem Dünamünde. Selle kloostri järeltulijaks saigi Padise klooster.
Tsistertslased seadsid eesmärgiks kooselu reeglite rangema täitmise, suurema lihtsuse ja kasinuse, kui see oli olnud benediktlaste juures. Nende riietus oli pleegitamata valgest linasest ilma kaunistusteta, mistõttu kutsuti neid „valgeteks munkadeks”. Ka kirikute sisekujunduses nägid reeglid ette äärmist lihtsust.
Kloostri põhielanikud tsistertslaste meeskloostrites olid koorimungad (nende istekohad olid kiriku kooriosas) ning ilmikvennad ehk konversid. Mungaks pürgijad ehk noviitsid pidid läbi tegema ühe aasta kestnud katseaja, mille jooksul tuli elada „Evangeelsete nõuannete” järgi, ning tuli õppida ladinakeelseid palveid. Katseaja lõppedes tuli anda kolm munga tõotust: sõnakuulmine, kasinus ja vaesus. Tõotustes oli munkadel keelatud näidata üles oma tahet, ilma loata lahkuda kloostrist, läbi käia naissooga ja abielluda ning omada vara.
Tsistertslaste põhireegel Ora et labora! kohustas munki palvetama ja kirikuteenistusi pidama. Iga kolme tunni tagant helises kirikus kell, mis kutsus tunnipalvetele. Esimene palvus – vigiil – toimus juba öösel kell üks, õhtupalvus – vesper – kell viis pärast lõunat. Ajal, mis uneajast ja palvetamisest üle jäi, töötati aias, põllul või kloostri töökodades ning loeti vaimulikku kirjandust, ka pandi kirja kloostrielu sündmusi. Munkadele, eriti preestrikandidaatidele, oli kirjatundmine kohustuslik.
Tsistertslaste ordu iseärasuseks oli asjaolu, et lisaks koorimunkadele olid kloostris veel ilmikvennad, kes ei andnud mungatõotust ning keda ei olnud pühitsetud mungaks, kuid nad olid ordu liikmed ja kandsid mungarüüd. Kui koorimungad töötasid kloostri lähedal aias ja põldudel, siis ilmikvennad kandsid hoolt kloostri majanduselu eest ning töötasid sageli kloostri kaugematel maadel. Ilmikvennad olid tuntud heade ehitusmeistritena, tundes lubja põletamist, kiviraiumist, müüri ladumist mördi abil ning muudki siin seni tundmatut.
Kloostri töökojas tegid ilmikvennad mitmesuguseid puu-, raua-, klaasiraamimis- ja muid oskustöid, sealhulgas mitte ainult kloostri tarbeks.
Tsistertslased olid tuntud hobuse- ja kalakasvatajad. Padisele rajasid nad kolme tiigiga kalakasvanduse. Kuna tsistertslastele oli lihasöömine keelatud, oli kala üks nende põhilisi toite. Seetõttu püüdsid tsistertslased enda valdusse saada alasid, kus olid head kalastamisvõimalused. Padise ilmikvennad käisid ka kaugematel kalavetel nii Soomes kui Daugaval, kus nende kalastamisõigus kehtis veel 15. sajandil. Lisaks kandsid ilmikvennad hoolt küttevarude täiendamise eest. Puid raiuti peale enda vajaduste ka müügiks. Padise kloostril olid oma paemurrud, kust murti kive nii ehituskiviks kui põrandaplaatideks nii oma tarbeks kui müügiks.
Igas kloostris oli tavaliselt haigeid raviv vend, kes tundis hästi ravimtaimi, oskas neist mikstuure valmistada, nende segudest ravimteesid keeta ja neid haigete ravimisel kasutada.
Kloostri tekkimisega Padisele kasvasid kohalike elanike koormised ning kohustused, sest kloostri maal elavad talupojad olid kohustatud osa võtma sõjaretkedest ja maa kaitsmisest, samuti kirikute, linnuste ja teede ehitamisest. Lisatööjõudu vajati ka kivimurdudes, ehitusmaterjali kohaleveol ja ehitusplatsil. Samas lõid kokkupuuted uudsete tehnoloogiatega eelduse nende laiemaks kasutuselevõtuks talupoegade hulgas.
/ Ridbeck, Heino. Padise läbi aegade. Tallinn, 2005./

Kloostri arhitektuur

Kloostri hoonestikul oli range ristkülikukujuline põhiplaan. Ainult lõunatiib langes täisnurksest kavatisest välja, kuna see oli tarvis siduda juba varem valminud arvatava kabeliga. Ka ei olnud klooster rajatud täpselt idast läände, vaid kohalike maastikuolude tõttu kirdest edelasse. Hooneteploki põhjatiivas asub võlvitud keldritele ehitatud kirik. Põhjatiiva idaosa keldrikorrusele rajati krüptkabel.
Idatiivas asus keldrite kohal kiriku kõrval käärkamber, misjärel kapiitlisaal, kuhu pääses ristikäiku avaneva ukse kaudu. Korrus kõrgemal paiknes munkade magamisruum ¬– dormitoorium.
Lõunatiiva idaosa võttis enda alla kahelööviline söögisaal – refektoorium. Söögisaali kohal asus kloostri haiglaruum haigete ja eakate munkade tarvis. Lõunatiiva peakorruse läänepoolses osas asus kloostri köök, kust viidi ka toit ilmikvendadele, kes elasid kloostri läänetiivas.
Läänetiiva poolkeldrikorrusel paiknesid ülemisele korrusele viiv trepp, kaevu portaal ning ilmikvendade eluruumide hüpokaustahjude süsteem. Ka võis paikneda läänetiiva alumisel korrusel kloostri pagarikoda. Läänetiiva alumise korruse põhjapoolses osas oli kelder. Läänetiiva teise korruse lõunapoolses osas asus abti tuba ning selle kõrval ilmikvendade söögisaal. Selle kohal korrus kõrgemal nende magamisruumid.
Siseõue ümbritses kahekorruseline võlvitud ristikäik, mis ühendas ruume ja oli kultuslike protsessioonide teeks.
Aastatel 1425-1448 ehitati läänepoolne kahe suure torniga eeshoov, mille rajamisel võeti eeskujuks Tallinna linnaväravate kaitsmine eenduvate ehitistega. Torni esiküljel olid väravad – suurem hobuveokitele, väiksem jalakäijatele. Lisaks kaitsesid sissekäike tõstesillad. Torni teisel korrusel asus kahevõlviline väravakabel. Torni kolmas ja neljas korrus olid ehitatud kaitsefunktsioonide täitmiseks.
Eeshoovi lõunanurgas oli elu- ja majandustorn, mille peakorrusel võis olla kloostri õllepruulikoda. Torni kolmandat ja neljandat korrust võidi kasutada külalistemajana.
Liivi sõja ajal ehitasid kloostri okupeerinud venelased eeshoovi kaevu, mis on tänaseni säilinud, ning kindlustasid linnust, ehitades kaks väikest ümartorni – ühe edelaküljele vastu jõge ning teise põhjaküljele vastu vallikraavi.
/ Ridbeck, Heino. Padise läbi aegade. Tallinn, 2005./

Liivi sõda (1558-1583)

1561. aasta sügisel vallutasid kloostri rootslased. 1576. aastal peale Läänemaa vallutamist tulid vene väed Padisele. Kloostrit piirati kaks päeva, misjärel see 20. veebruaril 1576 alistus. Padise ümbrus muutus sõja tallermaaks ja kannatas venelaste sagedaste röövkäikude all. Elanikud püüdsid päästa oma vara, kaevates seda ümberkaudsetesse metsadesse maa alla. Külad jäid endistest elanikest peaaegu tühjaks. Osa elanikke oli põgenenud Tallinna ja kui sealt otsustati teha karistusretk Padisele, võisid just nemad kohalike maastikuolude heade tundjatena olla teejuhtideks.
Venelased kindlustasid kloostrit, rajades põhja poole tornide ja müüriga piiratud avara eeshoovi ning piirates seda ida poolt vallikraaviga. Kive piirdemüüride ehitamiseks saadi tõenäoliselt ristikäigu ja mõne väljapoole jäänud kõrvalhoone lammutamisest.
Venelased jäid Padisele neljaks aastaks. See oli Tallinnale lähim venelaste käes olev kindlus.
Kui rootslased said 1580. aastal teada, et venelastel on Padisel toidumoonaga kitsas käes, otsustasid nad kindluse pikaajalise piiramise ja näljutamisega vallutada. Piiramine kestis 13 nädalat. Kloostri alistumise kohta kirjutab Balthasar Russow oma kroonikas: „Lõpuks aga jooksid mõned kõige tähtsamatest bojaaridest ja käsutajatest ühes oma preestriga alla ja tõid tõelise teate, et nad lossis juba mitte ainult oma hobuseid, koeri ning kasse sisikonnaga tükkis, vaid olid ka õlgi ja heinu kuivatanud, peeneks tampinud ja sellest jahu sõelunud ja putru keetnud ja nõndaviisi pikka aega ilma leivata läbi ajanud. Samuti olevat nendest mõningad lihtsad sõjasulased ühe kuueaastase poisikese tapnud ja salaja söönud, samuti kaks juba surnud last. See andis rootslastele põhjust veelkord lossi peale tormi joosta. Ning kui nad redelid olid sinna viinud ning müüride najale pannud, siis aitasid venelased ise rootslasi redeleid seada ja ronisid esimestena alla; sest nad olid üpris jõuetud ega olnud kolmeteistkümne nädala jooksul leivaraasukestki söönud. Teised aga, keda rootsi tingisõdurid ja talumehed lossis eest leidsid, pidid kõik, noored ja vanad, oma nahaga tasuma.”
Kloostri hooneid pommitati sõja käigus kõige enam lõunapoolt, mistõttu kloostri lõunatiib ning ida- ja läänetiiva lõunapoolsed seinad kõige enam kannatada said. Rootslaste alluvuses võitlesid eriti ägedalt eesti talupoegade lipkonnad. Nende juhtidena on teada müntmeistri sell Ivo Schenkenberg Tallinnast ja Ohtra Jürgen Harju-Madise kihelkonnast Pakri külast.
Liivi sõda lõppes 1583. aastal vaherahuga Rootsi ja Venemaa vahel. Rootsi vallutused Poola-Rootsi sõjas seadustas Altmargi vaherahu 1629. aastal, misjärel kogu Eesti territoorium kuulus Rootsile.
/ Ridbeck, Heino. Padise läbi aegade. Tallinn, 2005./

Rootsi aeg

1622. aastal annetas Rootsi kuningas Gustav II Adolf suure osa endise Padise kloostri lähematest valdustest Riia toomhärrale Thomas Rammile meesliinis edasi pärandatavana. 1621, kui rootslased piirasid Riia linna, juhatas Thomas Ramm linna kaitset ja alistumisläbirääkimisi Rootsi kuningas Gustav II Adolfiga. Seejärel oli kuningas oma vägedega Riiga sisse marssinud ning Thomas Rammist sai esimene Riia bürgermeister Rootsi võimu all. Kuningas tänas Thomas Rammi tema teenete eest Rootsi krooni ees ja annetas talle Padise-Kloostri mõisa ühes Vasalemma abimõisaga. Ühtlasi soovis kuningas kingitusega kompenseerida kahjusid, mida Thomas Ramm kandis seoses poolakate rüüstamistega tema Riia-lähedastes mõisates Poola-Rootsi sõja ajal. Kingituse tulemusena kolis Rammide suguvõsa Eestimaale.
Uus omanik kohandas kloostri suureks mugavaks eluhooneks. Ajendatuna XVII sajandil valitsenud baroksest elamuarhitektuurist, murdis ta seintesse uued avarad neljakandilised uksed ja aknad, poolitas vahelaega kõrge kiriku ja ehitas selle läänepoolsesse võlvikusse tohutu mantelkorstnaga köögi. Uuesti krohvitud, klassitsistlike karniisidega tubadesse toodi hollandi värvilised kahhelahjud. Kloostris varem valitsenud külm hämarus asendati valguse ja soojusega.
Rammid elasid kloostri ruumes kuni 1766. aastani, mil klooster välgust süüdatuna varemeteks põles. Seejärel alustati kõrvaloleva mõisahoone ehitamist. Ehituseks vajaminev materjal saadi majapidamisruumideks muudetud kloostri varisevatest osadest.
/Raam, Villem. Padise klooster. Tallinn, 1958; Ridbeck, Heino. Padise läbi aegade. Tallinn, 2005/

Arheoloogilised väljakaevamised ja restaureerimistööd Padisel

Esimeste teaduslike väljakaevamis- ning konserveerimistöödega Padisel alustas ajaloolane Villem Raam 1937. aastal. Läbi aegade kloostrist väljakaevatud leide säilitatakse Ajaloo Instituudis, Eesti Ajaloomuuseumis ning Harjumaa Muuseumis. Praegu jätkatakse kloostri konserveerimistöödega. Müüriosade parandamisel on kasutatud kohalikku paekivi. Töid teostab Padise Grupp OÜ.


                                      > Tagasi <